Mõelge täna oma alandlikkusele Jumala ees
Kuid naine tuli ja tegi talle austuse, öeldes: "Issand, aita mind." Ta vastas vastuseks: "Ei ole aus võtta laste toitu ja visata seda koertele." Ta ütles: "Palun, issand, sest koerad söövad ka nende ülejääke, mis nende peremehe laualt maha kukuvad." Matteuse 15: 25–27
Kas Jeesus vihjas tõesti, et selle naise aitamine oli nagu koertele toidu viskamine? Enamikku meist oleks Jeesuse öeldu meie uhkuse tõttu väga solvanud. Kuid see, mida ta ütles, oli tõsi ja ta polnud kuidagi ebaviisakas. Jeesus ei saa ilmselgelt ebaviisakas olla. Tema avaldusel on aga pealiskaudne külg ebaviisakus.
Kõigepealt vaatame, kui tõene on tema väide. Jeesus palus Jeesusel tulla tema tütar tervendama. Põhimõtteliselt ütleb Jeesus talle, et ta ei vääri seda armu nagunii. Ja see on tõsi. Ainult koer, kes väärib söömist laualt, vääriksime Jumala armu. Kuigi see on šokeeriv viis seda öelda, ütleb Jeesus seda nii, et kõigepealt illustreerida meie patuse ja vääritu häda tõde. Ja see naine võtab seda.
Teiseks võimaldab Jeesuse avaldus sellel naisel reageerida ülima alandlikkuse ja usuga. Tema alandlikkus avaldub selles, et ta ei eita paralleeli laualt sööva koeraga. Pigem juhib ta alandlikult tähelepanu sellele, et ka koerad söövad ülejääke. Vau, see on alandlikkus! Tegelikult võime olla kindlad, et Jeesus rääkis temaga sel mõneti alandaval viisil, sest ta teadis, kui alandlik ta oli, ja teadis, et reageerib sellega, kui laseb tal alandlikkusel särada, et avaldada tema usku. Teda ei solvanud alatu tõde oma kõlbmatusest; pigem võttis ta ta omaks ja otsis ka Jumala rohket halastust vaatamata oma kõlbmatusele.
Alandlikkusel on potentsiaal usku vallandada ja usk vallandab Jumala halastuse ja jõu. Lõpuks räägib Jeesus kõigi kuulmiseks: "Oh naine, su usk on suur!" Tema usk avaldus ja Jeesus kasutas võimalust, et teda selle alandliku usu eest austada.
Mõelge täna oma alandlikkusele Jumala ees. Kuidas oleksite reageerinud, kui Jeesus oleks teile sel viisil rääkinud? Kas oleksite olnud piisavalt alandlik, et oma väärikust tunnistada? Kui jah, kas teil oleks siis hoolimata oma vääritusest ka piisavalt usku, et Jumala halastust esile kutsuda? Need imelised omadused käivad käsikäes (alandlikkus ja usk) ning vallandavad Jumala armu!
Sir, ma olen vääritu. Aidake mul seda näha. Aidake mul näha, et ma ei vääri teie armu oma elus. Kuid selles alandlikus tões tunnen ka teie halastuse rohkust ja ärge kunagi kartke kutsuda teid armu andma. Jeesus, ma usun sinusse.